16. oktoober on Maailma Seljatervise Päev. Sellel aastal on peamine sõnum "Tõuse püsti ja liigu", mille kaudu soovime teadvustada füüsilise aktiivsuse tähtsust selja tervise ja vigastuste ennetamise puhul.
Me liigume liiga vähe!
Tervise Arengu Instituudi (TAI) 2014.a. andmetel mõjutab kehaline passiivsus oluliselt südame-veresoonkonnahaiguste, rasvumise, teise tüübi diabeedi, luu- ja liigesehaiguste levikut ning vähendab inimese elukvaliteeti. Iga aastaga väheneb kehalise aktiivsuse roll nii tööl kui koduses elus. Istuvat tööd tegevate inimeste arv on suurenenud, samal ajal on kasvanud energiarikaste toiduainete kättesaadavus ja tarbimine. Piisavalt liigub Eestis aga vähem kui 10% inimestest. Tänaseks on Eestis ülekaalus iga teine tööealine inimene. Siiski, 2015 aasta sügisel läbiviidud Emori uuring näitas, et inimeste arv, kes teevad nädalas vähemalt 2 korda 30 minutit trenni, on 3% võrra tõusnud võrreldes 2014 aastaga.
Parem liigu natuke, kui mitte üldse!
Üldlevinud arusaama kohaselt on kriitiline kehaline koormus täiskasvanute jaoks vähemalt 30 minutit mõõdukat füüsilist tegevust viiel korral nädalas. Tegelikkuses on tervise kasulikkus märgata juba hulga vähemaga. Näiteks ainult 15 minutit mõõduka koormusega füüsilist aktiivsust (k.a. tempokas jalutamine) päevas võib tervisele väga hästi mõjuda, potentsiaalselt tõstes eeldatavat eluiga lausa kolme aasta võrra (WHO 2016). Samas uuringud näitavad selgelt, et kõrgem füüsiline aktiivsus on parem, sisaldades endas suuremat positiivset mõju tervisele, k.a. selja tervisele.
Mis on õige füüsiline koormus?
Tervise seisukohtalt sõltub soovituslik liikumise intensiivus mitmetest teguritest: treenitusest, organismi seisundist, vanusest, haigustest jne. Tihti alustatakse liikumistreeninguid liiga suure intensiivsusega ja see tekitab organismi väsimuse, mille tagajärjel võivad tekkida vigastused ja üldine organismi kurnatus.
Üldtunnustatud definitsiooni kohaselt loetakse kehaliseks aktiivsuseks igasugust skeletilihaste abil sooritatud liikumist, mis toob kaasa energia kulutamise üle puhkeoleku taseme. Antud defintisoon koondab endas eri tüüpi liikumisvõimalusi, nagu näiteks kõndimine, jalgrattaga sõitmine, aia- ja kodutööde tegemine, liikumisega seotud mängude mängimine, tantsimine, reisimine, kehaliste harjutuste sooritamine ja sportimine. Terminid „füüsiline aktiivsus” ja „liikumine” tuleks eristada „sportimisest”, mis on füüsilise koormuse üks alaliike ja mille juurde kuulub sageli võistluslik element. Kardioloog Margus Viigimaa rõhutab, et liikumine ei tähenda ilmtingimata spordiklubiga liitumist, vaid näiteks käimist, kepikõndi, jooksmist või jalgrattasõitu. Sportimine oma definitsioonilt kujutab endas plaanitud, struktureeritud, kordusliku aktiivset ja füüsilist tegevust, mille eesmärgiks on säilitada või parandada teatud füüsilise soorituse võimet (WHO, 2016).
Tervistavateks kehalisteks tegevusteks loetakse vähemalt mõõduka kuni tugeva intensiivsusega kehalisi tegevusi. Mõõduka intensiivsusega kehalised tegevused on sellised, mis tõstavad südamelöögisagedust, inimesel tekib soojatunne ja ta hakkab kergelt hingeldama. Selline tegevus tõstab keha ainevahetust 3–6 korda võrreldes puhkeoleku tasemega. Kehaliselt mitteaktiivsete inimeste jaoks võib mõõdukas kehaline intensiivsus olla näiteks tempokas kõnd. Aktiivsem ja paremas kehalises vormis inimene võib sellise koormuse saada kiiremast kõnnist või kergest sörkjooksust. Kui mõõdukat kehalist koormust võib saada väga erinevatest kehalistest tegevustest, siis tugeva kehalise intensiivsusega tegevused on tavaliselt seotud spordi tegemise või kehaliste harjutuste sooritamisega (TAI 2016).
Hea võimalus tunnetada füüsilise koormuse intensiivust - kas tegu on mõõduka või intensiivse liikumisega - on näiteks vestluse pidamine treeningpartneriga. Mõõduka füüsilise tegevuse puhul saab vestlust mugavalt, pidada, intensiivse puhul aga mitte.
Kui palju peaksime liikuma?
Kahjuks liikumise osas ei eksiteeri ühte maagilist numbrit, mida kõik inimesed peaksid järgima. Erinevatele vanusegruppidele on WHO (Maailma Tervishoiu Organisatsioon) välja töötanud järgmised soovitused:
5-17 aastased:
Inimesed vanusevahemikus 5-17 eluaastat peaksid sooritama päevas vähemalt 60 minutit mõõdukat kuni intensiivset tegevust. Lisaks on tervisliku eluviisi seisukohalt oluline, et iga noor leiaks endale liikumisharrastuse, mis pakub talle huvi ja oleks motiveeriv. Liikumisaktiivsus enam kui 60 minutit toob endaga kaasa täiendava tervisliku effekti.
18-64 aastased:
Täiskasvanud vanuses 18-64 eluaastat võiksid nädalas liikuda vähemalt 150 minutit mõõduka koormusega või 75 minutit intensiivse koormusega või kombineerima eri intensiivsusega treeninguid. Parandamaks kardiovaskulaarset tervist, tuleks korraga liikuda vähemalt 10 minutiliste intervallidena. Lülisamba tervise säilitamise seisukohalt võivad need intervallid olla ka lühemad.
Vanemad kui 65:
Üle 65 aastaste soovitused ühtivad suures osas täiskasvanute (18-64) omadega. Eakamatel inimestel, kes ei saa teatud põhjustel piisavalt liikuda, soovitatakse teha tasakaaluharjutusi (nagu näiteks ühe jala peal seismine, tai-chi või joonel kõndimine) kolm või enam kordi nädalas, et vähendada kukkumiste riski. Juhul kui krooniline haigus, vigastus, vms takistab liikumisnormi täitmist, tuleks liikuda oma enesetunde ja võimekuse piirides.
Kas sa liigud piisavalt?
Olles piisavalt füüsiliselt aktiivne ja täites ära eelnimetatud WHO liikumissoovitused, ei ole vajadust üleliia oma liikumisharjumisi mõõta. Liikudes WHO soovitustest vähem, olles füüsiliselt passiivse ja istuva eluviisiga, soovitame oma füüsilise aktiivsuse kogust monitoorida, et vajadusel seda tõsta.
Kas liigud päevas 3000, 5000 või 10000 sammu? Sammulugeja või aktiivsusmonitor annab võimaluse mõõta füüsilise aktiivsuse suurusjärku. Olgugi, et mõõtmistäpsused võivad erineda 5-20% ja liikumise intensiivsust monitorid ei peegelda, annab ta siiski ettekujutuse suurusjärgust. Osad aktiivsusmonitorid annavad lisaks sammude arvule ka lisainformatsiooni, nagu kulutatud kalorite hulk ja läbitud distants. Lisaks tuletavad need aegajalt meelde inimesele teha istumisest pause ja liikuda. Sammude arvu ja kehalise aktiivsuse seostamisel tuleb silmas pidada, et ei ole päris ühtset nn maagilist numbrit, mis näitaks piisavat liikumise taset kõikide vanuste kohta. Laste ja noorte tervise seisukohalt on oluline, et nende päevas tehtud sammude hulk oleks suurem kui täiskasvanutel.